Mari sa jälle sööd?

Kuna ma juba teine nädal olen söönud 4 kuni 5 korda siis neist 2 kuni 3 korda jääb tööaja sisse. Nädal aega just siis kui mina võtan kiire eine satub töökaaslane kohvi jooma.

Täna siis kui minu söömisele teist korda peale sattus ei suutnud ta oma imestust endale jätta ja ütles :” Mari sa jälle sööd?”

Mul tekkis tunne nagu ma oleksin sipelga13 sarjast see Laari ämm kes koguaeg vaid sõi ja toidust mõtles.

Rääkisin talle siis, et püüan jälle tervislikult toituda ja regulaarselt. Siis sai aru ja enam see nii imelik talle ei tundunudki, et mind pidevalt söömas näeb.

Kui ma kunagi töötasin graafikus siis sõin ma tööl 4 korda ja see tekitas ka inimestele ikka hämmingut kes uus oli või teisest vahetuses.

Kui sellest oli juba aasta või kaks möödas rääkis mulle juhataja kes tuli peale mind, et talle alguses see ikka tundus kummaline kuulda lauseid pidevalt :” Mari on söömas, Ma lähen sööma, Ma söön ära ja siis teen, Ma lähen käin poes ja ostan süüa.” Kogu 11 tundi keerles minu ja toidu ümber. Ta ei saanud aru ka sellest, et miks ma igal hommikul tulin pool tundi varem tööle, pesin põranda ja siis enne poe avamist tegin kiire ampsu. Lõpuks oli ta küsinud teiselt vahetusevanemalt, et miks värk selle kummalise Mari söömisega on! Siis Vahetusevanemalt rääkis, et Mari tuleb jalksi tööle 8 km ja jälgib väga enda toitumist ja kellast hoiab kinni ja teise juhatajaga oli kokkuleppest, et kui varem tuleb võib ühe lisapausi teha. Siis lõi pea selgeks ja sai aru, et mu toitumine on alati tervislik.

Kui ta sisse elas meie kollektiivi siis juba hiljem hommikust vahepala nosisime koos enne tööpäeva algust ja lõunatasime tihti koos. Kui ma ära läksin sealt firmast siis ta suurim mure oli, et kes talle meelde tuletab, et sööma peab päeval.

Hetkel vähemalt iga Esmaspäev viskab keegi nalja mu sidruni ee kannu kohta, et nädalavahetust oli vist raske ja suu kuivab. Samas ise käivad päeva jooksul klassikest sidruni vett ise küsima.

Advertisements

Ma ületasin ennast 3 korda ühe päeva jooksul.

Eile ma tõsisest ületasin ennast kohe 3 korda ühe päeva jooksul ja olen nii uhke enda üle!

Esiteks jõutsin ma ilma äpradusteta hommikul 6.45 trenni. Kui äratuskell helises siis ma küll tuntsin vajadust see kinni panna ja magada tunnike veel aga kuskil ajus hakkas käima mõtte :” Sa oled selle eest maksnud, sa ei saa jälle viilima hakkata trenni minekust. Nii kiiresti annaki alla? Harjumus tekkib alustamisest! ” ja siis rullisin ennast voodist välja. Kui see esimene samm ära teha siis juba läks kõik kergemaks.

Kuna ma jõusaalis tegelt midagi teha ei oska siis liigutasin ennast lihtsalt, et harjumus tekkiks. Siiski on mul kindel plaan järgmine kuu teha trenni eratreeneriga ja lasta endale kava teha ja õpetada õigesti harjutusi tegema. Präegult püüan harjumust liigutada saada sisse rühmatrennide ja ise proovimisega. Algus seegi ju!?

Nägin eile Helenat hommikul vara trennis, rääkisime paar sõna juttu aerutades. Kuna ma olen tem blogi päris kaua lugenud siis on mul temast ikka oma arvamus tekkinud ja reaalselt nähes oli see sama sugune nagu tema blogi lugedes! Ja krat, ta soeng meeldib mulle täiega ikka, ta kannab kohe selle välja!

Teiseks käisin ma pesemas peale trenni ühis dušširuumis. Tavaliselt ma seda ei tee ja lähen koju pesema, Mulle ei meeldi oma kõhu pärast kuskil ühis ruumis dušši kasutada. Mu kõht on venitus armidest nagu päike ja triibuline, siis on pimesoole op arm mis peale kaalukautust läinud väga inetuks ja suureks, siis ripub mu kõhu küljes selline paun välja veninud nahast ( hetkel see pekki täis) ja nüüd on peale viimast oppi 2 armi rohkem ja väga inetu naba. Riiete all see kõik ei tundugi nii inetu aga riidest lahti võtta ma ei taha. Kuna ma eile läksin otse tööle siis olin ma sunnitud pesemas käima, et mitte tööl haiseda ja ma sain sellega hakkama! Kuigi ühtegi inimest peale minu ei olnud garderoobis sellel hetkel oli see siiski enda ületamine minu jauks!

Kolmandaks käisin ma eile spaas Mustamäe elamuskeskuses ja vahetasin riideid garderoobi kappi juures mitte ei käinud seda vetsus tegemas nagu tavaliselt kui ujulas käin. Sellepärast mulle meeldibki spaas käia ööbimisega, et ma saan vahetada riideid ja pesemas käia oma toas kus kedagi teist ei ole! Eile sain ma hakkama sellega ühiskasutavates ruumides. Enda jauks ma tõsiselt ületasin enda ebamugavus tunnet eile kõvast ja selle juures ei tekkinud mul paanika hoogu! Kõike seda tegin ma väga kiiresti aga siiski tegin ma selle ära täitsa avalikult.

Teiste jauks võib olla see väike ja normaalne asi aga minu jauks oli see väga suur pingutus ja eneseületus!

Tundub, et trennimutti minust ei saa ja nädalaga – 3,6.

Kui mul eelmine nädalavahetus käis võrus olles mul klõps peast läbi, et minu elustiil on vale ja see ei tee mind õnnelikuks. Lohutuse otsimine toidust ei ole minu depressiooni lahendus vaid tekitab palju hullemat stressi kokkuvõttes. Siis astusin uude nädalasse teadmisega, et tuleb muuta koheselt mitte ootata paremat ja rahulikumat aega. Esmaspäeval hommikul kaalule astudes tulu nutt peale aga peale 7 päeva oli hommikul – 3.6 kilo.

Tegelikult tean ma, et see on vee arvelt enamasti ja vb olla paarsada grammi peki arvelt aga siiski oli nr muutunud!

Kõige rohkem rõõmu tegi mulle see, et 7 päeva suutsin ma süüa 4 korda päevas, ära juua 2,5 puhast vett, mitte midagi magusat ei söönud ja peaaegu terve nädala hoiduda rämpsust ja valedest valikutest. Eile käisin sõbranna lapse sünnipäeval ja seal sõin ühe pizzarulli ja see oligi üks libastumine ! Jalutasin iga päev vähemalt natukene ja koos telefoniga sain 11000 sammu kokku päevas. Mitte ühelgi keerulisel hetkel ei haaranud toitu vaid jõin vett.

Kahju, et trenniga läks halvasti kuna ma olen lihtsalt blond ja kedagi süüdistada pole.

Laupäeval jalutasin 3 km trenni, lõin kaardiga ukse lahti ja siis avastasin, et tabalukk oli ostmata mida reedel ostma läksin. Korjasin enda kodinad kokku ja jalutasin 3 km koju tagasi ja olin enda peale vihane. Läksin ostsin endale lukku, käisin toidupoes ja läksin enda pahatuju koju koristamisse panema. Ainukene lohutus oli see, et liikusin väljas 6 km kokku ja päris tühja päev ei läinud siiski.

Täna hommikul ärkasin 5.50, loivasin voodist välja ja jõutsin kella 7. 00 kohale. Terve tee olin enda üle nii uhke, et sain voodist välja, enda kõik asjad ära korraldatud ja saan trenni minna. Kodus veel kontrollisin, et kas ikka lukk on kindlasti kottis ja kaasas! Lõin klubikaardi läbi, jäin mökutama, käis uus kõlks ja värav lukustus ja uuesti ei avanenud kuna 24 H jooksul saab 1 kord väravat sisenemiseks avada! Seisin 10 ootasin, et keegi tuleb ja ma pressi temaga sisse aga mitte ükski inimene ei tulnud, keerasin ennast ümber ja ennast sõimates marssisin koju tagasi! Siis mõtlesin, et see asi nüüd küll nii ei jää, et järiekordse trenni edasi lükkan ja maksan tühja liitumist. Kiire kõne oma isale, et kui ma Härra H ära õppin kas võin viia poisi sinna ööseks. Plaan on minna jalutada 10 km kiirkõndi ja homme hommikul uuele katsele trenni kasvõi kõndida tundega jooksulindil aga midagi vähemalt seal teha! Nagu arvata oli siis Paps oli rõõmuga nõus lapselapsega olema, et tütrekene saaks liikuda ja enda stressiga tegeleda!

Pärast helistasin empsil, et rääkida Härra H on täna koolis esimene logopeedi tund ja luges sõnu peale, et kõik asjad ikka õhtul kaasa paneks.

Mari :” Ega ma mingi ajuhälbega pole.”

Ema :” Lööb ikka aeg ajalt välja küll sul!”

Saab risti ära teha, päev on korda läinud! 😀

Kui alustan JÄLLE aga see kord kindla plaaniga.

Eile õhtul jõudis minu spordiklubi kaart kohale ja lasin Peiksil selle kohe postist ära ka tuua, et ikka olemas oleks.

Täna hommikul enda esimest Facebooki ringi tehes tuletas Facebook mulle meelde pilti mille postitasin 3 aastat tagasi oma seinale.

Pildi tegemise vahe on kaks aastat, samas vormis aga riiete number oli tunduvalt väiksem. Umbes sellel ajal hakkas jälle minu kaal vaikselt tõusma, alguses ei olnud tegelt mul endal sellega probleemi. Tekkis stress mida lohutasin toidu ja veiniga, liikumine jäi vähemaks kuna laiskus ja ajapuudmine kimbutas. Tekkisid tervise mured hormoonidega ja lohutasin ennast jälle toiduga ja mida rohkem kaal tõusid seda rohkem ma lohutasin toiduga ennast. Kõik ravimid mis ma olen tarvitanud on soodustanud rasvumist halbade valikutega kaalu tõusu. Minu organism armastab tekitada vedelilupeetust ja nii ongi rasva kergem tekkida. 2017 suvel lohutasin ennast veiniga tihti, see omakorda pani mind veel rohkem sööma ebatervisliku. Ükspäev just mõtlesin, et jumal tänatud, et ma nädalast 4 päeva suudan teha toiduga päris häid valikuid mudu +16 asemel oleks juba +30 tulnud juurde. Hetkel on 3 aastaga tulnud igal aastal umbes 5 kilo juurde. Vahepeal olen olnud reel ja saanud ka selle nr väiksemaks aga siis on juhtunud midagi mis jälle kukutanud mind rajalt maha. Emotsionaalne pauk ja kohe olen jälle rahasi emotsionaalse õgimise juures. Hullemal juhul ei söö pm nädalaid mitte midagi ja elan kohvist ja suitsust. Kaal kolinal kukub ja kui sööma hakkan ( isegi kui tervislikult) siis kohe on jo-joefekt käes. Nii siis olen viimasel aastal pendeldanud 6 kiloga. Saan alla, tuleb juurde, saan alla ja tuleb jälle juurde. 31 augustist kuni 8 oktoobrini tuli juurde 5 kilo. Selle kõik saab panna lohutus toiduarvel, saab panna selle arvele, et ma ei söönud pm 2 nädalat mitte midagi ja kui sõin siis palju ja valesti asju! Kedagi teist ei ole süüdistada peale enda ja enda peale vihane olla. Sellel korral paistab see kohe eriti välja minu enda jauks ja teeb kurvaks, et ma nii loll olen!!

Sellel nädalal olen ma 5 hommikusöönud, püüan iga 3,5 H tagant süüa ja viimast einet pole jätnud enne magama minekut. Joonud ära vähemalt 2, 5 l vett ja jalutanud igapäev vähemalt 11000 sammu. Kordagi pole magusat söönud, ühtegi rämpstoitu, toidu olen tööle kaasa võtnud ja teinud paremaid valikuid. Täna hommikul olin 2,8 kilo kergem kui esmaspäeval. Ma tean, et see tuleb veearvelt aga siiski vähemalt minu organism on nõus minuga koostööd tegema ja loobub veest algatuseks. Seegi positiivne minu jauks!

Homme kell 12 on mul esimene trenn, bronnisin ka järgmise nädala trennid ära. Tegelikult ajaliselt sobiks mulle kõige rohkem jõusaalkava aga hetkel ei mängi rahaliselt välja ja pean leppima rühmatrenniga. Edasi trenni ei lükka kuna muutuseid tuleb teha elus kohe mitte neid tuleviku lükata. Loodan, et 21 päevaga tekkib harjumus jälle teha paremaid valikuid ja rohkem liikuda. Iga uus algus on raske aga samas tean, et kui asja käppa saada ja siht silmade ees siis läheb kergemaks!!

Esimene eesmärk on saavutada 10 nädalaga ( jõuludeni on 10 nädalat!) – 6 kilo. Selleks pean ma iga nädal loobuma – 0.6 kilost.

Kogu eesmärk on 2 veebruariks ( 16 nädalaga) loobuda enda kehalt 10 kilost ja selle juures jääda mõistusega asja juurde ja õppida jälle tervislike valikuid tegema, olema üle emotsionaalsest söömisest ja veini asemel rohkem liikuma!

Ma soovin seda teha selleks, et mulle vaataks peeglist otsa naine keda ma armastan. Vähendada riski, et mu laps jääb ilma oma emast mis on tingitud ülekaalust ja mul oleks kergem liikuda. Kõige rohkem loodan tekitada endale uuesti õnnehormooni, et stressiga paremini toime tulla!

Sain hakkama – 49 kiloga, saan ju hakkama – 10 kiloga!?

Sain aru, et emaks olemise kõrvalt pean vahel olema ka lihtsalt sõbranna.

Sattusin Facebooki gruppi “Ebareaalselt suured alimendid” ja suutsin jälle aru saada, et ma olen kohutavalt halb inimene kes mõtleb vaid endale. Seal oli jagatud delfi kirja ja seal olevad kommentaare lugedes õigustati issisi ja maha tehti kõik emad Kudas nad on saamatud ja Kudas vaid isad on kannatajad! Emad ikka võiksid paremini õppida enda aega planeerima ja hakkama saama, täielik vingumine vaid üksikemade poolt. Enamus naisi kes kommenteerid olid kibestunud, vihased ja püütsid väita Kudas on nende meest ka kodus pole kuna peavad raha teenima, et eks saaks elatist. Sellel hetkel tekkis mul tunne, et miks võtta endale pagasiga mees? Miks sinu lapsed on olulisemad ja tähtsamate vajadustega kui esimesest kooselust laps(ed)?

Peale neid jäin mõtlema enda viimasele kahele päevale ja sellele Kudas oleks saanud paremini enda aega planeerida ja ei leidnud, et oleks saanud.

Teisipäeva ärkasin 7.00, käisin kiiresti pesemas, tegin hommikusöögi, äratasin lapse. Samal ajal kui laps sõi panin ennast valmis, sõin ja jõin kohvi. Kui endaga lõpetanud vaatasin üle kas toit olemas päevaks kui koju tuleb, panin õhtuks valmis pesumasina, et nuppu vajutada vaid koju tulles. Kui laps söögiga lõpetas, hakkas riide panema ja 9.10 astusime uksest välja. 9.45 jõutsin linna, kella 10 oli aeg rajaleidjasse ( minu tööpäeva peaks hakkab kell 9.00) Rajaleidjast astume välja 11.30. Mina jooksen tööle, laps läheb koju. Jõuan tööle 12.00. Päeval räägime 5 korda vähemalt telefonis, palun tal lugeda kohustusliku kirjandust. Lõpetan 17.30, käin läbi poest ja koju jõuan 18.10. Teen süüa, samal ajal õppin lapsega kolmapäevaks ja teisipäevased koolis tehtud asjad teeme järgi. Lõpetame natukene enne poolt 9, lähen käin peiksi autoga poes, et osta kolmapäevane toit, et ei peaks peale tööd poodi minema. Jõuan peale kella 9 koju tagasi. Saadan lapse pesema, lõpuks saan ta 21.30 voodisse. Panen pesu kuivama, pesen nõud, panen endale toidu järgmiseks päevaks valmis, kontrollin lapse asjad kas kõik ikka kottis ja panen lapse riided valmis hommikuks. Voodisse saan 22.40 kui olen lõpetanud tavalistele asjadega ja olen surmväsinud.

Kolmapäeval ärkan 6.15 ja sama rütm. Toit valmis, laps ülesse, ennast korda ja astume toast välja 8.05. Jõuan tööle 8.50 ja astun töölt 17.30 välja. Peiks oli autoga vastas käsime postkontoris, jõuan koju 18. 00. Hakkan tegema süüa, korjan asjad kokku ja laps jõuab 19 koju vanaema ja vanaisa juurest. Hakkame sööma ja õppima, lõpetame 20.30. Pesen nõud, ajan lapsega juttu, paneme asjad kokku. 21.30 on laps voodis, mina koristan, saadan vajaliku meili rajaleidjasse koos dokumentidega. 22.15 lõpetan päeva ja olen jälle surmväsinud ja vajun voodisse.

Täna hommikul ärkan 6.00 käin pesesus, teen kiirevõiku, ajan lapse ülesse, sööme, paneme riidesse ja laps astub 7.30 uksest välja. Teen endale silmad, panen külmikusse eilse toidu, panen endale toidu kaasa ja kodust astun välja 8.10 ja tööle jõutsin 8.50. Lõpetan 17.30 ja siis torman koju, täna õnneks süüa tegema ei pea. Selle asemel on hoopis vaja homseks etteütlusteks õppida ( Lapse jauks on need rasked ja sellepärast rajaleidjas käime) Etteütluse kõrvalt peame ka õppima teised ainete kodused asjad. Hommikul vaatasin korterit ja pean koristama, voodipesu vajab vahetamist ja eelmine pesu tuleb kappi panna.

Mis ma siis valesti teen, et mul oma aega pole? See nädal pole peiks ühtegi korda meil käinud, me pole rohkem näinud kui siis kui tööl vastas käib või õhtul koos poes. Tegelt valetan esmaspäeval käis meil ja õppis lapsega samal ajal kui mina süüa tegin!

Kergemad ained õppib ta ise peale kooli aga Inglis keele õppe toimub arvutis ja teatud lingilt siis seda õpime koos, Eesti kell raske ja seda õpime koos ja Matemaatikat teeme koos. Vahel ei saa täpselt uuest osast aru siis peab seletama ja kordama kodus. Pean kontrollima ise tehtud asju, et oleks õigesti. See kõik on seda väärt kuna just sain klassijuhatajale kiita, et lapsel alati õpitud kodused ülessanded ja hinded näitavad seda sama, et asjad korras ja auke pole. Samas tean, et kui lõdvemaks lasen hakkavad ka probleemid ja augud.

Tõesti eile tegin ma otsuse ja liitumise spordiklubiga ja hakkan jumalal endale 3 korda nädalas aega võtma. Üks kord nädalas trennis käima 7.30 ehk lahkun kodust juba 7. 00 ( teen lapsele toidu valmis, panen asjad valmis ja minu ema hakkab helistama, et õigel ajal ikka toast välja saaks) ühe õhtul nädalas kavatsen ma trennis käia see tähendab seda, et eelmisel päeval teen toiduvalmis ja kodustest asjadest kõik enne pean ära tegema. Sellel päeval peab poiss tulema tööle ja õppima siin vajalikud asjad ära ja õhtul oleme lihtsalt 2 tundi üksinda kodus või vanaema juures käima kui ei soovi olla. Igal nädalavahetust kavatsen ma leida selle kaks tundi endale aga õnneks nädalavahetust on see eelis, et päev pole nii lühike.

Eelmine nädalal ma helistasin perearstilt ja palusin endale kirjutada ad välja. Ma tunnen, et Kudas ma olen pinges ja stressis, ärevushäire hakkab pead tõstma raskematel päevadel, ma ei maga korralikult ja olen tusane ja tujukas! Ma olen ennast täiesti ära kautanud kuna mu elus pole enam ühtegi enda asja millega pinget maha võtta, mul ei ole aega mitte millegi jauks! Rääkisin talle enda pikka juttu ära ja ta vastas mulle :” Ma ei kirjuta sulle mingeid rohte vaid sa pead ise aru saama, et pead vahest enda vajadused tõstma lapse omadest ette. Laps on siis õnnelik kui ema on õnnelik! Härra H on väga tark ja taibukas poiss ja küll lõpuks saab logopeedilist abi siis läheb kergemaks. Mulle tundub, et nende kõigi probleemide kõrvalt oled sa ennast ja enda vajadused ära unustanud. Leia ennast ülesse ja siis leiad ka lahendused! “

Peale seda nädalavahetust kus ma olin reedest kuni pühapäevani vaid sõbranna ja tüdruksõber sain ma aru, et tal oli õigus. Ma pean leidma enda jauks aega ja ei tohi vaid olla ema, pean vahel ka olema lihtsalt inimene.

Tõesti ma olen viimastel aastatel alati kõik enda asjad lükanud tuleviku ja vaid Härra Hle keskendunud või tööle. Alati mõelnud, et ah seda teen siis kui aega rohkem ja seda siis kui see ja see asi tehtud. Tegelikult kui ma julmalt endale aega ei võtta siis seda vist ei tekkigi lõpuks ja minu list ” mida ma teha tahan” aina kasvab ja kuhjub.

Mul laps arvab, et mul ei ole südametunnistus.

Eile õhtul sain ma teada, et mul pole südametunnistus ja ma ei oska arvestada teiste inimeste vajadustega.

Esiteks ma käisin tal õppida peaaegu igal õhtul ja ma ei halasta talle üldse. Ta küll püüab kurbade kutsikate silmadega mind ära moosid, vahel püüab tõmmata tüli ülesse või leida muid vabandusi aga ikka mina käsin õppida ja minu pärast peab õppima. Oeh, mul on temast kahju lausa, et nii kohutavalt käsin ja minu jauks on vaja õppida!

Siis käisin tal nii vara magama minna ja ei lase tal üldse elada. Ta elu on läbi kuna peab 9.30 voodis olema ja magama minema. Eriti hullult ebaõiglane ma olen siis kui käsin veel enne magama mineku pesema minna. Tema loogika järgi ei peaks pesema kuna nigunii läheb ta uuesti mustaks ja vett ei tasuks raisata! Vaid tuleks vett säästa ja nii must ta ikka lõppude lõpuks ikka ei ole. Eriti meeldib mulle peale seda suve tuua näide, et :” Vaata maal sai vesi meil ju otsa ja rautselt oli see Gustav suurest pesemise armastusest!” Tegelt oli see suvi lihtsalt nii kuiv, et kaev kuivas ära kuna pole piisavalt sügav.

Laupäeval vanaisa ostis talle uue beyblade mis ei ole enda hinda minu silmis väärt odavamad maksavad 19.99 ja kallimad 29.99. Hiinlast saab neid alates 2,5 tükk ja sealt oleme neid tellinud hulgim, siis paar tükki on kalli raha eest ostnud endale ja kõigiga on täpselt üks ja see sama asi juhtunud, et pooled tükkid on kaduma läinud. Nüüd eile ta püüdis mulle selgeks teha, et tal läheb vaja veel ühte ja siis areeni. Pakkusin välja, et tellime hiinlast kuna üks on ju hetkel olemas ja see 3 nädalat saab sellega mängitud. Selle peale teatas Härra mulle :” Sul pole absoluutselt südametunnistus ja ole viimasel ajal enda rahaga jube kitsiks muutunud!”

Vestlus lõppes sellega, et pidi hoopis raha koguma ja enda enda raha eest selle ostma. Kui julgesin ütelda, et siis läheb kauem aega kui Hiinast tellides siis vastas :” Prägu on asi juba põhimõttes! ”

Ma nüüd püüan õppida elama selle teadmisega, et mul südametunnistus pole ja kohutavalt kitsi inimene ja tal elada ei lase normaalselt.

Pani pildi instasse ja kohe läks elu põnevamaks.

Laupäeval käsime Peiksiga külas sõbrannal ja sõbral kellega ma tuttav sellest asjast kui veel dinosaurused koduloomadeks meile olid. Kuna Härra M on minu arvates väga hea kaameraga telefon siis lasin meist ühe toreda sõbrapildi teha Peiksiga. Okei ma olen aus ja ütlen, et 31 pilti sai tehtud ja neist leitsin kaks sobivat, et riputada instasse.

Ja sellele järgnes see, et Peiksi töökaaslane kirjutas talle ja ütles :” Ma esmaspäeval räägin su naisest sulle midagi.” Mul täitsa vajus see lahti selle peale ja natukene nagu ärritas see lause mind. Seda antud isikut mina isiklikult ei tea, pole isegi mitte kunagi näinud vist. Tema elukaaslanega käisime enne rasedaks jäämist ühesselkonnaga väljas pidevalt aga südame sõbrannad pole kunagi olnud. See kõik oli nii 11 aastat tagasi kui ma olin just saanud 18 ja arvasin, et olen kõige kõikvõimas naine ja kõik on mulle lubatud!

Igatahes ootan põnevusega mida uut ja huvitavat enda kohta teada saan või mida põnevat meelde tuletatakse.

Peiks ütles, et tal suhteliselt ükskõik mida ta räägib kuna on kursis minu minevikuga ja ega ta muuta seda ei saa mis 11 aastat tagasi oli. Täna ma enam kindlasti pole see 18 aastane ülebe ja ennasttäis mõrd nagu toona olin. Tegelt ma arvan, et ma olin hoopis siis madala enesehinnnguga ja üleolev käitumine teiste suhtes pani mind lahedama vist tundma… Või mulle meeldis see, et inimesed kartsid mind või üritasin läbi selle lihtsalt kohutavalt lahe olla ja kuuluda kuskile suurde selkond. Mul on väga kahju, et ma enam ei suuda meenutada miks ma täpselt selline olin nagu ma olin!

Siis meenusid ma kõigile enda kunagistele austajatele ( neid ei ole palju) aga eilse päeva jooksul kirjutas mulle mitu noormeest, et Kudas mul läheb ja mis põnevat elus ikka toimub!? Eile ajas see isegi naerma, et kui mõnega pole aasta või kaks suhelnud ja siis äkki tuleb äkiline huvi miks ja mida ja Kudas ikka.

Sellelt tüdrukult kahjuks laiki pole siiani saanud kes arvas, et ma vallaline kui koos pilti pole 😦