Laskvorst käis jalutamas.

Eile õhtul käisin sõbrannaga 10km jalutamas ja ajaks saime 1h ja 33 minutit ja ma olen lausa pettunud kui vormist väljas ma olen. Mäletan neid aegasid kui 10 km ajaks tuli 1h ja 15 minutit ja isegi hiljem polnud väsinud. Eile olin läbi ligunenud higist, jalad tudisesid trepist ülesse minnes ja keel oli vestil. Eilse võin küll trenniks nimetada vist jälle.

Kaal hommikul üllatas, et paari nädalaga olen alla võtnud peaaegu 3 kilo kuigi hetkel on see igakuine periood, et keha hoiab vett kinni. Ma nüüd ei teagi kas see on sellest, et selle kuumusega ei taha süüa aga sunnin ennast sööma ja söön salateid/smuutisi. Või sellest ohtrast vee joomisest ja higistamisest, samas olen püüdnud rohkem liikuda ja käinud 2 korda trennis ja 4 korda jalutamas 8-10 km.

Käisin üle 100 aasta bodypumpis ja sain sellise lihas valu, et pidin kodus kükke ja välja astrid keha raskusega peale tegema kuna olla ei saanud. Igaüks teab, et valu võtab ära peale tegemine. Samas oli see nii hea tunne, et keha andis tunda jälle, et ma miskit tegin endaga.

Täna hommikul tööle jalutades sain 4 km ajaks 34 minutit ja sellega olin rahul. Pärast sama palju tagasi ja 10000 sammu tehtud juba kella 12. Kui ilm nüüd vihmaseks ei keera siis pidime Härra H minema rattaga sõitma. Tema sõidab rattaga ja mina jalutan. Sellised liikumised koos on alati mõnusad meile ja juttu jätkub kauemaks. Mul on heameel, et ta nõus minuga kaasas käima ja liikuma koos!

Ükspäev andsin talle valida, et mis süüa teeme ja tema valik oli kana tortilla. Täitsa hea tunne oli, et ta oskab valikuid teha mis tervislik on ja väga kalliks ei lähe.

Hetkel ma suuri lootusi enda kaalualandamisele ei pane vaid püüan liikumise harjumusi jälle sisse saada ja trenni pisikut. Kõige olulisem on saada mugavusest välja ja rohkem liikumiseks kasutada jalagasi mitte ühistransporti.

Advertisements

Nõuan raha siis halb ex, teen rohkem tööd siis halb ema.

Kui naine nõuab elatist, et ära elada siis on halb ex naine. Kui naine teeb rohkem tööd, et saaks lapsega lubada rohkem lõbustusi siis on sitt ema. Kuidas siis lõpuks on? Raha nõuda ei tohi, rohkem töötada ei tohi ja tuleb vireleda olemas oleva rahaga?

Juunis tuli meil mõtte, et läheks puhkuse ajal Soome. Hommikul lähme, õhtul tuleme ja veedame toreda päeva. Käime lõbustuspargis, chillime Helsingis ja arendaks silmaringi mõnes muuseumis . Selleks, et ma saaks sellist päeva endale rahaliselt lubada pidin ma loobuma paarist puhke päevast ja tegema tööd. Selle peale sain loengu kuidas ma peaks puhkama ja lapsega olema ja kuidas ma ikka saan emale ja isale anda teda hoida kui lisa päevasi teen! Kuna Härra H on juba suhteliselt suur laps ja saab maalima asjadest aru siis seletasin talle, et miks olen hetkel rohkem tööl ja sai sellest aru. Ta ootab väga meie esmapäevast soome minekut ja veel rohkem seda, et ma pidevalt ei ütleks : “ Emmel ei ole raha, ärme seda osta!

Sellel ajal kui mina tegin tööd veetis ta ühe nv kvaliteetaega vanaema ja vanaisa, kaks hommikut magas nii kaua kui ma tööl olin, ühepäeva käis rannas sugulastega kus minuga kunagi ei käi kuna ma vihkan randa ja ühepäeva oli kodus ja õhtu vanaemaga. Ma tõesti ei tunne, et need ära antud 47 tundi oleks nüüd minu ja lapse suhtele kohutavalt halba teinud ja ma oleks ta hüljanud. Samas tean, et selle 270 euro eest mis teenisin saab ta positiivseid emotsioone kuhjaga kuna talle meeldib laevaga sõita, talle meeldib lõbustuspargis, talle meeldib süüa ja ringi kolada. Kuna laevapiletid ja päevapilet olemas juba siis ega me seda teenitud raha kõike ära ei raiska ja see võimaldab meil kindlasti teha ka Eestis häid emotsioone juurde. Tunne nagu kõik keskenduvad sellele, et tegin tööd mitte sellele mis selle teenitud rahaga teha saame koos.

Sellel kuul üldse rahaga pahasti kuna suutsin lõhkuda enda telefoni, sõbralt laenuks saadud telefoni wc uputada siis pidin endale ostma lõpuks uue telefoni. Ma püüan elada ilma järelmaksuteta või võimalikult väikse maksega siis maksin pool telefoni kohe ära.

Pidin ennast lõpuks kokku võtma ja kassi viima pererahu huvides opile. Äkki see aitab agressiivsuse ja pissimise vastu kätemaksuks. Vähemalt nüüd see tehtud ja ootame tulemusi. Arst ütles, et kuskil 2-3 nädalat läheb aega enne kui hormoonid kehast lahkuvad.

Hakkasin juba kooli asju ka vaikselt ostma, et mitte augustis miinuses olla kohe. Veel vaja uusi jalatseid, kotti ja dresse.

Kuu veel ja hakkabki jälle kool peale ja see õppimise trall. Kuhu küll aeg nii kiirelt läheb?

Minu emakas kisab teise lapse järgi

…. Aga mõistus saab aru, et mul pole selliseks luksuseks raha. Iga jumala kord kui keegi teatab uudise, et :” Ma saan lapse!” Ja viimasel ajal juhtub seda aina tihedamini siis tahaks mina minna ja mossitada. Kadedus on selle asja nimi mis mind hakkab seest sööma!

Täna oleksin ma valmis saama last ja tegema selle kõik uuesti läbi! Oleksin valmis koju jääma, tegema läbi sünnituse, magamata ööd, muretsema ja loobuma oma elust kuna laps annab palju positiivsust ja headust koos raskustega. Kui me veel olime terve perekond siis me püütsime saada last ja iga negatiivne test ajas mind nutma ja masendusse. Soovin last ja lootsin, et beebi parandab katkise suhte, hoiaks koos ja paneks meid mõlemat hindama perekonda. Täna olen õnnelik, et beebi meie juurde ei tulnud kuna kahe lapsega oleks üksinda väga raske nii emotsionaaselt kui materiaalselt.

Saan aru, et minu sissetulekuga pole võimalik lubada teist last kuigi süda aina rohkem sooviks. Saan aru, et laps kasvatamine on kulukas ja nede kulude eest ei maksa vaid armastusega. Vale on teha laps ja siis vaadata mis saab ja kudas saab hakkama. Kuna ma olen riski elatisesaaja siis hetkel ma tean, et kui kaob elatise laekumised siis saan hakkama hambad ristis ikkagi. Siiani nedel kuudel kui pole elatist laekunud olen saanud hakkama, saaksin edasi ka! Kui oleks kaks last siis kindlasti tekiks sellega probleem. Sellepärast hetkel pean piirduma vaid ühe lapsega, vaatama kudas temaga hakkama saan.

Kui Härra H ootama jäin 19 aastaselt ei osanud ma mõeldagi nedele probeemidele aga eks elu on õpetanud analüüsima ja otsuseid vastu võtma. Ma ei osanud uneski näha, et minu suurepärasest kaaslasest saab alkohoolik. Suurepärasest isast kes imikuga ööseti üleval oli või isast kes tunde lapsega mänguväljalul chillis saab inimene keda ei mina ega tema sõbrad ära ei tunne. Mäletan neid laste sünnipäevasi kus sõbrannad kooris ohkasid :” Oleks minu lapse selline isa!” Nüüd need samad sõbrannad vaatavad katkist last ja ohkavad :” Miks sul küll nii halvasti läks.” Kõige rasekm pole rahaline olukord vaid lapse tunded kui vanemad ta juurest minema lähevad.

Ma ei nõuks seda raha kui mul ei oleks seda tarvis! Oleks pool aega laps isaga saaksin mina teha lisatööd aga kuna laps ei ole siis ei saa mina ka last hüljata. Kõik oma aja panustan ja planeerin lapse jauks, et ta oleks olemas. Ma olen teinud seda, et panin ise teenitud raha esikohale ja sellega tekkis Härra H hirm, et mina lähen ka minema. Minu 9 aastane soovib siiani magada kaisus ja vahel öösel katsub kas ma ikka olen tema kõrval olemas.

Emakas soovib ühte, mõistus ütleb teist!

Palju siis kulub lapsele?

Merje kirjutas täna siin! Elatisest ja mainis, et tal pole aimu tegelt kui palju lapsele kulub. Mõned kuud tagasi lõin ma kokku umbes palju kulub mul lapsele raha. Numbrid läbi kuude muutuvad natukene. Vahel kulub rohkem , vahel jälle vähem aga jaanuaris kulus nende numbritega summa :

Üür + kommud 400 ( 400 : 2 = 200 , 200 : 2= 100 )

Elekter 12 ( 12:2=6 , 6:2=3 )

Elion 29.99 ( 29.99:2=14.95 , 14.95:2=7.49)

Telefon 5 ( 5:2=2.5)

Trenn 32 ( 32:2=16)

Toit 200 ( 200:2 =100 , 100:2=50 )

Meelelahutus/sünnipäev 25 ( 25:2=12,5)

Riided : 30 ( 30:2=15 )

Taskuraha 20 ( 20:2=10)

* Aastaringi on üür+kommud 400 eurot.

Kokku peaks kuluma ühel vanemal lapse peale 216,49

Siia juures tuleb arveatada, et lapsel on prillid mille klaasid maksvad 80-110 vahel ( kuna klaasid on erilised siis alla ei anta üheski poes nede pealt ) + raamid.

Lapse sünnipäeva pidu ( juunis kulus koht + toit 190 euri ) , lapse suvelaager ( 45 eurot , sisustan päevasi, et ei peaka üksinda kodus olema), septembriks vaja uusi kooli asju( jalatsid, riided, vihikud/vildikad/pinal jnd ), aasta jooksul on paaril korral haige olnud ja igal korral on 20 euri kanti apteegis läinud, hooaja riided, klassi üritused, jõulud, uus jalgrattas(kasutatud!), uus telefon kui vana kaob/katki läheb ( alati odav või kasutatud ) jnd. Suuremad väljaminekud planeerin ette , kogun selleks raha, mõne asja ostan varem aga siiski need on lapse jauks. Eraldi suurte väljaminekute jauks raha ei küsi vaid majandan samast rahast ära mis igakuu laekub. On rahapäevasi kus on laekunud suur 0 eurot. Kuna lapse isal pole raha.

Mai lõppus teatas, et läheb 3 nädalaks altuurat tegema teise linna, võttis puhkuse. Küsisin, et kudas siis vaheajal lapsega saab, et ta ei peaks päevade kaupa üksinda olema pidevalt ja vastuseks tuli :” Küll saab kudagi aga ma ei tea kudas.” Minul on juulis 2 nädalat puhkust, minu vanemad on augustis 3 nädalat.

Perekonnaseaduses on välja toodud, et mõlemal vanemal on kohustus nii materiaaselt kui ajaliselt panustada võrtselt lapse ellu ja arenguks. Vanemate lahutuse kohaselt ei tohi lapse elukvaliteet muutuda halvemaks vaid peab jääma sama väärseks nagu koos elavate vanematega.

Võtame siis elatist vähemaks siis muutub lapse elu kvaliteet.

Kui laps on haige väheneb minu sissetulek haiguslehel oldud ajal. See ei huvita ju kedagi kudas mina saan oma osa raha panustada lapse heaoluks + enda osa maksta üüri/toidu jnd asjade eest.

Samas olen ma lapse endale sünnitanud mitte mehele ega riigile ja ema saab alati hakkama, peab saama!

Mulle ei meeldi paljud inimesed…

… Aga ma ei lähe neile seda ütlema. Lihtsalt võimalusel ma lihtsalt ei suhtle nendega. Tõesti kui olen sunnitud suhtlema näiteks tööalaselt siis püüan olla viisaka ja enda sisemisest arvamusest üle. Olen vanusega aru saanud, et minu võimuses pole teisi muuta. Olen rohken seda meelt, et :” Maailma muutmine saab alguses minust endast.”

Ma ei mõtle, et kui ma ennast muudan siis kohe teised inimesed muutuvad paremaks või suurepärasemaks vaid, et mul pole inimesele vaja üelda kui loll ta on, või kui paks , halvasti kasvavatud lapsed, kui sitt huumorimeel jnd. Selline välja ütlemine ei võta selle inimese vigasi ära, vaid arvatavasti tekitab hoopis sitta enesetunde. Milleks see vajalik? Nii kaua kui mina pole täiuslik inimene pole õigus mul teiste kohta hinnanguid jagada ja arvata, et nad minu meele heaks ennast muutma peaks! Kui mulle midagi ei meeldi on see ju minu asi !?

Mul on sõbrad kes küsivad mu arvamust vahele ja ma olen alati aus. Samas nad teavad seda, et kui neile meeldi või pole suuteline minu arvamust aksepteerima siis nad ei tule ka küsima minult. Mina ootan neilt täpselt samasugust ausust nagu mina neile püüan pakkuda , vahel teeb see haiget kui arvamus ei ühti aga sellega tuleb arvestada. Kõikidel inimestel pole üks arvamus, üks arusaam asjadest!

Vahel mulle endale tundub, et ma olen julm enda ausa arvamusega aga siis üeldakse :” Kui ma poleks tahatnud seda ausat vastust poleks ma küsima sinult tulnud!”

Kõik võõrad inimesed jätavad mind aastast aastasse aina külmemaks. Nii kaua kui otseselt asi minusse ei puutu on mul ükskõik milline keegi on ja mida ta täpselt teeb ja kudas teeb!

Okei siis ma sekkun ja avaldan arvamust kui inimene peksab oma kaaslast, purjus peaga rooli ronib, väärkohtleb teist inimest või on ülekohtune lapse suhtes jnd. Need on need asjad mis muudavad kellegi elu paremaks kui sekkutakse. Kui arvan seda, et kui ütlen. Kui inimene elab pikkaaega enda elu valesti ja süüdistab selles teisi siis ikka ütlen küll, et :” Mitte keegi teine pole süüdi sinu halvas elus peake sinu enda. Kõik mis me teeme , teeme me vaid ise endale!.” Selline enda õigustamine, teiste süüdistamine ja haletsuse otsimine on minu jauks vale. Kellegi teise jauks võib selline suhtumine olla õige aga minu jauks pole see õige.

Enne kui ei tea täit lugu miks inimene on selline või hoopis selline ei ole kellegil õigus jagada arvamust. Kahju vaid, et liiga hilja olen sellest ise aru saanud ja korduvalt nooremana seda teinud. Saaks ma kõigilt inimestelt kellele olen sittast üelnud vabandust paluda, et neile haiget tegin siis ma teeks seda! Samas ei võtaks see ära seda emotsiooni mis sellised üleolevad sildistamised teises inimeses tekitasid kahjuks.

Olen aru ka saanud, et kõige suuremad kritiseeriad on tavaliselt need kellel kõige madalam enesehinnang on ja püüavad teistest üle lihtsalt olla, Ennast paremini tundma panna kui saaks kedagi teist kritiseerida ja kellegis teisest parem olla.

Mina tean väga hästi, et ma ei meeldi paljutele inimestele ja mini jauks on pole see enam oluline. Tähtis, et ma meeldin ise endale! Oli väga pikalt periood kus püütsin meeldida kõigile teistele aga pärast ei meeldinud enam iseendale.

Maril pole täna tuju.

Raadios lastakse lugu, et :” Kätlinil ei ole täna tuju” kuulata saab seda siin . Alguses tegi see lugu hirmsasti nalja, et millal huvitav Kätlinil see tuju lõpuks tuleb ei tea. Täna avastasin, et enam pole üldse naljakas kuna poisid laulavad seda mulle seda tööl sõnadega :” Maril ei ole täna tuju.” Ja tänu sellele märkasin, et Kätlini pahast tujust on saanud Mari paha tuju.

Samas ma ei ütleks, et mul paha tuju oleks vaid ma uitan lihtsalt mõtetega ringi ja ei lõõbi nende kallal. Vahel ei saa lausa nede sõbralikust tögamisest aru ja jään lolli näuga neid vaatama lihtsalt. Vestlus meie vahel on konkreetne, vajalik ja kiire ja nii ma jälle kaoun kuskile enda mõtetesse ära.

Millest ma siis mõtlen, et Maril tuju pole? Pidevalt mõtlen Härra H Eesti Keele kirjutamise peale ja kudas see korda saada. Jah õnneks sain logopeedile aja septembris kes spetsaliseerunud düsgraadikuid õpetama, sain ka enda kunagi õpetajaga diilile, et augustis hakkab temaga tegelema paar korda nädalas, et saada enne kooli toetust ja enne meie logipeedi külastust. Siiski teeb see mulle muret, et kudas ise teda toetada. Sain näpunäiteid, et peaksime koos vasakukäelise Tv täitma , raamatuid lugema ja maha kirja tegema rohkesti suvel ka kahekesti, tuleb ka mulle ehk kasuks!

Hetkel on selline periood, et ma olen pm eelmisest nädalast üksinda tööl ja õhtuks olen nagu laip ja ma lihtsalt ei jõua kodus veel õppida Härraga. Tunnen süümepiinu aga samas tean, et juulist enam 7.00-17.30 ei tööta ja siis on rohkem aega pühenduda sellele mure lahendamisele. Samas pole mõtet hetkel ennast sundida kuna siis lähme tülli ja selles ei tule midagi välja lõpude lõpuks ja abi ei oleks. Soovisin eile minna raamatukokku, et kohustuslik kirjandus talle lugeda võtta aga avastasin, et suvel on raamatukogu enamasti avatud 18.00 , vaid neljapäeviti 19.00. Püüan siis homme minna ja ära tuua esimese raamatu. Vähemalt siis hakkab asi kuskile arenema lõpuks.

Kui sunnin ennast muudele asjadele mõtlema, et ma lihtsalt hulluks ei lähe lülitub aju lihtsalt korteri jama peale üle. Siis tekib paanika, et kuhu, millal ja kudas me kolime ? Mis ajaks me vabastama peame korteri, kust leian uue korteri mustamäele mis meile hinna poolest sobib ? Lihtsalt hetkel ma ootan korteri omanikult vastust ja tema omakorda ootab vastust teiselt inimeselt. Nii me kõik ootame ja aeg venib nagu ülenäritud näts. See ajab mind närvi , kohutavalt närvi, et mul pole võimalik olukorda kontrollida.

See, et swed mind pm välja naeris laenutaotlusega ja pakkus nii väikest summat, et selle eest ei saaks hetkel miskit tegi ikka kurvaks küll. Ma ei jõua enam kolida iga paari aasta tagant kuna korter müüakse maha. Samas sain palju head infot kudas järgmised pool aastat toimetada, et suurem summa saada laenu, et päris enda kodu meile osta!

Samas käin kindlasti ära ka teistes pankades ja kuulan nede pakkumist, ehk mõni teine pank hindab mu võimeid paremini kui swed. Kui teistest ka välja naertakse siis keskendun nippidele ja soovitustele mis anti mulle!

Kui see teema ka läbi mämmutatud ajus siis tulevad kõik teised mõtted nagu minu kaal, lisatöö otsimine , kudas Härra H suvi sisustada , mis õhtul süüa teha jnd ja tänu sellele kõigele nagu polegi tuju ja lauldakse :” Maril pole tänu tuju.”

Külalistele söögi pakkumine ja külla minnes külakosti viimisest.

Härra H oli eile rõõmupäev ja lubasin, et ta südamesõber võib meile tulla vahelduseks külla. Õhtul kui koju läks siis ütles :” Äitäh, et külla lubasid ja teil on alati tore käia ja saab kõhu täis!” Kuna ma tean tema vanemaid siis ei tekkinud mul kordagi mõtet, et kodus nälgas hoitakse vaid mõtles seda, et mõndade sõprade juures süüa ei pakkuta või pakkutakse vaid oma lapsele. Minu jauks oleks imelik teha süüa , pakkuda vaid oma lapsele süüa ja teine vaadaku vesistava suuga pealt kudas teine sööb. Ma saan ju aru, et lastel läheb kõht tühjaks päeva peale ja kes see ikka soovib kõige põnevama mängu ajal koju sööma minna. Vahel neil ei meenugi , et peaksid sööma. Ma võin päris ausalt üelda, et rahaga mul priisata pole aga kahju mul pole ka teisele pakkuda või osta võõrale lapsele ka jäätis kui enda omale ostan. Mõnikord enne palgapäeva on ikka väga nutune seis rahaga siis enne tõstan endale vähem süüa või jagan võrtselt 3 vahel toidu ära, et kõik saaksid oma osa kätte.

Härra H-l olen ma õpetanud, et külas viisakas süüa pole küsida ja kui teised hakkavad sööma ja teda lauda ei kutsusta siis on aeg koju tulla sööma kui kõht tühi on. Igal perel on enda reeglid ja kombed ja meie asi pole neid kritiseerida. Minu jauks on viisakas pakkuda teisele lapsele süüa kuna mind on nii kasvatatud, et külalised palutakse koos endaga lauda sööma.

Püüan alati ka enda külalistele tee/kohvi pakkuda ja ette teades, et keegi tuleb sinna kõrvale miskit. Kui on selline tuttav kes helistab :” Oled kodus ? Ma tuleks kohvile.” Siis pakkun kasvõi võileiba kui muud miskit pole aega valmistada. Kõige rohkem mulle meeldib kui ma vähemasti paar tundi või päeva ette tean, et keegi läbi tuleb siis on aega ettevalmistuda selleks.

Mul oli lapsepõlves selline sõbranna kelle juures alati ta ema kutsus teda sööma. Vahel oli endal kõht täiega tühi ja siis oli päris halb ootata millal ta valmis saab. Vahel ta ei mõistnud ja solvus, et miks me sellepärast varem koju lähme kui kõht tühi on ja süüa tahame. Käisin paar aastat tagasi tema lapse katsikul ja võtsin koogi kaasa. Seda kooki ta meile pakkunud, kohvi ka ei pakkunud ja nii me seda last siis vaatasime ja nunnutasime kõik koos. Ära minnes üks sõber ütles :” Me ei läinud ju kohvi jooma ja kooki sööma vaid last vaatama.” Aga nalja see meile tegi, et kooli ajast miskit muutunud ei olnud.

Näiteks sõber kes meil eile külas käis toob alati miskit nosimist kaasa kui ööseks tuleb meile. Ma ju usu, et ise sellepeale tuleb aga ta ema on arvatavasti nii kasvatatud, et külla minnes midagi külakostiks viia. Lapsed tavaliselt söövad need asjad ikka koos ära ja jagavad vennalikult kaasa toodud asju ja meie poolt ostetud asju.

Kui ma kellegile külla lähen siis ikka viin lastele puuvilja/küpsist/kommi vms, mõnele täiskasvanule külla minnes haaran miskit kaasa kuna minu jauks on nii viisakas. Ma ei oota, et minu külalised minule midagi tooks või minu lapsele vaid minu jauks teistele viimine on viisakas!

Talvel tuli mulle külla üks ammune sõbranna oma beebiga ja vabandas ette ja taha juba internetis, et tuleb tühja käega kuna imikuga poes käia viirus perioodil ei ole hea. Ütlesin talle ka, et :” Ära võta midagi kaasa ja sa ei pea vabandama sellepärast!” Aga samas mul oli heameel, et kui ära läks oli tal kõht täis ja kohvi kõrvale sai suu magusaks.