Lein on erinev.

Vedelen diivanil ja mõtlen imelikele asjadele ja tunnen üksindust kuna Härra H otsustas vanaema juurde jäeda.

Täna tegin ceiteringi peiedele ja see pani mind surmale mõtlema. Tänane inimene keda väärikalt ära saadeti oli 88 aastane nii, et oli elanud pikka ja väärika elu. Ta lähedased said ise ka aru, et inimene oli vana kuigi nede silmades oli näha kurbust ja leina.

Mina olen elus korduvalt olnud leinas, elanud seda läbi väga raskelt. 26 Elu aastaks pean ma ennast übris staasikaks leinajaks kahjuks.

Kaks korda on see puudutanud mind nii sügavalt, et ma olen pidanud leinaga toime tulemiseks kasutama petsalisti abi lausa ja väike ad kuuri läbinud kuna tunne oli selline, et enam elu edasi minna ei saa. Präeguseks tean küll, et elu läheb edasi peale leina 5 faasi läbi elamist. Peale seda läheb kergemaks edasi minekut aga igatsus jäeb alatiseks ja teatud päevadel aastas on see väga tugev ja väga lähedal sinu sees.

Kui suri minu vanaisa siis sellel hetkel ma arvasin, et see ei lähe kunagi üle aga on 4 aastaga kergemaks muutunud. Ikka ma vahel mõtlen, et kudas ma tahaks tema arvamust kuulda otsuseid tehes. Mul on kohutavalt kahju, et mu laps teda kunagi ei saa tundma õppida sellist imelist inimest. Tema ideed, tarkus, huumo, elu kogemus oli täiuslik. Ta olid kultsed käed mis tööd ei kartnud ja tal oli maailma suurim süda kuhu mahtus nii palju headust!

Teine kord kui ma olin katki siis lahkus mu sõbranna igavesti minu kõrvalt. See oli nagu treening vanaisa surmaks aga nii valus oli. Mäletan neid pisaraid, süüdistusi enda pihta. Kindlasti on enesetapu lein kõige raskem ja eriti kui seda teeb noor inimene kellel elu on alles ees ja kõik uksed valla. Kaheksa aastat hiljem usun, et ta on mu lapse kaitse ingel ja see otsus oli tema jaoks õige otsus, vähemasti ma loodan seda!

Ma arvan, et iga surm meie eludes õpetab meid ja annab juurde kogemust ja võimaluse hinnata oma lähedasi enda ümber kuna see periood viib alati ini sind kokku.

Kui ma surnuaial jalutan siis tunnen ma rahu, ma tunnen, et kõigil minu inimestel kes on lahkunud on rahu. Vahel küll liiga vara aga siiski rahu.

Kui kokku lugeda kõik inimesed siis on neid kindlasti rohkem kui olema peaks ühel poole saja aastasel inimesel. Kahjuks pean tõdema, et vanadus on võtnud vähesed ja noored andnud ennast liiga kergelt kätte.

Eks aeg parandab haavad lõpuks alati ja mälestused jäevad alatiseks!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s