Mis saab siis kui mind enam ei oleks?

Eile avaldasin arvamust selle kohta, et kudas naistel peaks nii palju lapsi olema kui suudavad üksinda ülesse kasvatama. Arvamusi oli erinevaid ja nii mõnigi luges väga valesti välja ja mõistis valesti aga okei las see jääda. Kõigil on oma arvamus ja õigus elada nii nagu ise soovib.

Hakkasin selle teemaga mõtlema, et mis saaks minu lapsest kui mind enam poleks. Kuna ma olen Härra H väga kokku kasvanud siis seda ma ei usu, et armastus pähe lööb ja minema jalutan. Samas parem ära ütle iial iial. Loodan, et nii mõistlik olen ikka.

Samas kui minuga peaks juhtuma midagi ja võimalus antakse mind seinast välja tõmmata siis minu lähedased teavad, et pehmeks köögiviljaks ma jääda ei soovi. Olen näinud pealt sellist elu ja ei sooviks mitte kellegile sedasi koormaks jääda. See pole egoistlik otsus vaid sellisel hetkel ei suuda arvatavasti mitte keegi mõistlikult otsustada. Minu ema kui isa on sama sooviga kuna nemadki teavad mis asi on kellegi hooldamine 24/7.  Härra M ema oli viimased kaka kuud kodus ja voodis kuna nemad õega otsustasid, et hooldekodu oleks vale. Minul ei olnud seal sõnaõigust aga ma nägin kui raske oli ööseti keermas teise asendisse, üksinda ei saanud jätta kauemaks kui tund, vahetada mähkmeid ja uriinikotte tühjendada. Neil ei olnud probleemi selleks kuna nad armastasid teda. Mina ei soovi, et keegi minuga oleks nii koju aheldatud kuigi kui see on nede soov mitte mind kaotada.

Kui see juhtuks siis tuleks Härra M eestisse ja hakkaks elama seda elu mida mina elan. Kindlasti ta saaks hakkama kuigi alguses sööksid maitsetut toitu või vaid muna. Eks minu ema ja Härra M vanaema halastaks ja annaks neile süüa. Kindlasti minu ema ja isa toetaks Härra M kasvatuse vallas ja annakais nõu kudas ja mida tegema peaks. Härra M mehelik ego ei lubaka kellegil teisel last kasvatada ja ta tuleks mugavusest välja mis ma tal hetkel tekitanud olen ise.

Kui tõesti läheks tema ka siis läheks laps minu vanemale vennale. Miks? Ta ei rikuks last ära, suudaks talle õpetada kudas elus hakkama saada. Tema oskab last kasvatada nii, et präänik ja piits jäeb ära ja on inimese enda tahe hakkama saada. Tema näiteks polnud enne 32 aastat lapseks valmis enne kui polnud enda kodu, head tööd ja piisavalt enda huvidega tegeletud, et vaid naine ei peaks lapsega vaid kodus olema.
Ta on teadlik minu soovist ja on valmis selle kohustuse võtma endale.

Miks mitte minu vanematele? Jah tõesti ei ole nad väga vanad, neil on korralik ja kindel sisse tulek. Neil on endal 3 last suureks kasvatatud ja peaaegu mõistlikuks aga nad hellitaksid ta ära. Hakkaksid rahaliselt kompenseerima minu puudumist. Sama jääks ta ilma vanaemast ja vanaisast ja lapsepõlvest. Tema eest tehtaks ära kõik asjad ja ta avastaks alles suurena, et tuba ei saa ise korda ja toit ei ilmu ise külmikusse.

Kuna Härra M vanemad on surnud siis panustan ma enda pere peale. Kindlasti tänavale ja jumala hoolde ta ei jääks. Härral on õde kellel on endal 3 last kellega piisavalt kasvatust ja proleeme, et nemad saaksid suureks oleks vale veel ühte last panna tema õlule. Vale oleks ta 77 Aastase vanaemale jätta kes pole füüsiliselt lihtsalt enam võimeline. Üks päev nädalas tõesti aga mitte koguaeg ja iga kell.

Samas koputan ma kolm korda vastu puud ja sülitan üle õla, et minuga midagi ei juhtuks. Kuma mul on kindel plaan enda laps suureks kasvatada ja näha tema lapsi!

Advertisements

7 thoughts on “Mis saab siis kui mind enam ei oleks?

  1. Olen minagi korduvalt sellele mõelnud. Kipun aga arvama, et minu mees jääks laste kasvatamisega jänni. Kuna ta on nii palju lastest eemal( 30nest päevast parimal juhul 7). Ta ei oska väga arvestada mida lastel kasvamiseks on vaja. Mida kuidas teha.. Kuid eks ta õpiks. Ja isegi praegu ma tegelen sellega. Lasen tal lastele asju osta( nt riideid valida, toitu jne), sest keegi ei tea, mida tulevik toob.
    Kindlasti aitas minu ema teda ja teisedki minu sugulased.
    Ning kuna meil mõlemal on tehtud elukindlustus, siis ei lööks säärane õnnetus kohe vähemalt rahaliselt jalgu alt.

    Mures olen ma pigem sellepärast, kui nii minu ja mehega peaks midagi juhtuma, et mis siis lastest saab. Minu soov oleks, et lapsed jääks minu ema kasvatada(tean, et ta oleks sellega nõus), sest ta on alati laste elus osalenud. Kuid samas mehe vanemad(perekond) pole kunagi meie laste käekäigu eest huvi tundnud. Seega Kõige hirmsam, mis juhtuda siis saaks olekski see, kui lapsed läheks nende kasvatada…

    Like

    1. Ma arvan, et Härra M oleks algus väga raske kuna mina teen enamus otsuseid ja majandan kudas jnd aga minu ema ja isa kindlasti aitaks. Eriti ema kuna tema kõigega kursis.

      Like

      1. Just, enamasti on mehed laste kasvatamisel need kõrvaltvaatajad( eh, naised nagunii ise teevad/otsustavad), kuid olude sunnil saaks nad vast ikka hakkama, eriti veel, kui on keegi kõrval, kes neid oskaks aidata/suunata algul.

        Like

      2. Ma arvan, et siis tuleks ta mugavusest välja mis ma talle tekitanud olen hetkel. Kuna teda pole eestis ja vahel vaja kiiresti otsustada siis on see minu asi ja siiani ta usaldab mu otsuseid.

        Liked by 1 person

  2. Mul ka asi ära korraldatud kui mind enam ei oleks. Tütrel on isa olemas ja poeg läheks mu noorimale õele. Olen talle juba rääkinud ka sellest. Mõlemad on kursis minu soovidega.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s