Kui ärevushäire lämmatab sõpruse.

Kes siis ei tea mis asi on ärevushäire?! Sellest viimasel ajal räägitakse nii palju  igal pool ja enamus inimestel on mõni sümptom ikka olemas. Ma ei hakka eitama, et mina olen sellega kimpus juba aastais. Ehk isegi aastaid 10 juba? Ma usun, et seda saab muuta enda mõtlemisega väga palju. Ma olen selle kohta nii palju infot kogunud, ma olen AD kuuril olnud, sporti teinud jnd. Kõige rohkem aitab füüsiline koormus mis tekitab õnne hormooni ja see omakorda ajab depresiooni ära ja aitab selgelt mõelda!  Minul on selline kerge vorm ja tõesti ma olen õppinud sellest välja tulema ja seda taltsutama, enda mõtteid muutma kui väga kibedaks läheb asi.

  Samas ei räägita kuskilt sellest mis teeb see inimestele kes on toeks inimestele kes on toeks neile inimestele. See ajab lihtsalt lõpuks hulluks! Viimasel poolel aastal ma olen püüdnud aitata enda sõbrannat aga täiesti tulutult ja lõpuks see tõmbas mu täiesti tühjaks. Samas sain veel teada kudas ma vaid jonnin kui ei räägi päev läbi, kudas olen tähelepanu puuduses ja hakkan isegi siis jonnima kui tema saab kuskilt mõialt rohkem tähelepanu. Inimesed kes mind teavad (Arvasin, et tema ka) siis saavad aru, et ma vajan enda aega ja enda ruumi aegajalt. Samas ma olen olemas kui vaja on!
Kui olla pideva negatiivsuse sees siis hakkab see endale külge ja kui inimest ei aita AD, psüholoogi külastamine  siis pole eriti ka abi vaid vingumisest ja enda peas kenereerimisest kui sitt ja halb on. Mida rohkem sellest rääkida seda rohkem sa endale süvendad seda. Mida rohkem rääkida seda rohkem sa sellele mõtled. Sellest vabanemiseks on vaja õppida sellega toime tulema ja sellest üle olema mitte lastma sellest üle olla ja vaid selle taha peituma. Ma olen vist kuulnud lauseid :”Sa tead mu olukorda, sa tead ju kuda see mulle mõjub, ma poleks uskunud, et sellised olukorras nii teed mulle, mul on täna hõre olla, ma ei saa aru kas mul sitt olla või hea, minu olukorras ei tohi nii mulle teha.” rohkem kui 1000 korda. Hakkad inimesega rääkima ja 3 lause pärast läheb ikka teema haigusele/olukorrale. Ma olen viinasel ajal saanud, et sellega saab tähelepanu mida iga inimene vajab mõni rohkem mõni vähem. Olen sitt inimene võib-olla aga ma tõesti enam ei jõua inimest aitata kes ise ei taha välja tulla oma olukorrast ja leiab ainult vabandusi ja süüdistab teisi kudas tal hullemaks läheb. Maailmas või vähemasti minu maailmas sõltub kõik minust mitte teistest. Eile ta ütles mulle:

image

Ma lihtsalt ei rääkinud temaga terve reede, mitte ühtegi sõna ja olin endaga. Ma olin ükspäev ilma negatiivsuse ja ärevushäire juttuta ja siis eile hommikul tabas mind selline meeldiv vestlus.
Ma olen tõesti püüdnud abiks olla, seltsik kui üksinda olla ei suutnud, enda diivanile lastnud, oma asju varjus hoida mitte vinguda oma probleemide pärast aga ma enam ei suuuuuuda, lihtsalt ei suuuuuuuuuuuuda kuulata kudas ma jonnin kui üks kradi päev ei suhtle. See jonnimis juttu olen ma kuulnud sada korda kui olen veits endaga olnud või saanud etteheiteid selle kohta kui Härra M on eestis siis pööran vähem tähelepanu talle ja minust on nii nõme käituda.

image

Jah loogiline, et mul ka probleeme on ja vahest tahaks neid arutada ja kuulda teist arvamust aga ei saa kuna kellegil teisel pole probleeme peale tema. Lõpuks ma ütlesin selle talle välja ja ta jälle keeras selle minu süüks nagu ma kohutavalt sitt inimene. Eile ma tundsin, et mul pole mõtet temaga rääkida kuna see oleks inetu sõnadega lõppenud ja jäin lihtsalt vait aga üllatus täna tulemata ei jäänud ja kuulsin jälle, et ma olen SELLINE!
Hetkel on mul tunne, et mitte tal pole ärevashäire vaid tähelepanu puudus ja parim viis on seda läbi haletsuse ja maailm pöörleb tema ümber nagu soovib. Ilma, et aru saaks selle sama asja kaudu ta tekitab seda endale ise hullemaks. Kui ta ise enda elu ei muuda siis keegi teine ka ei suuda muuta.

Kus ma tean seda? Just täna tuli sõbrannaga juttuks millises kriisis ma olin 2013 aastal emotsiooniliselt ja inimesed kartsid minu pärast. Mul endal ei olnud hirmu kuna ma ei saanud aru, et minu deprekas ja ärevua nii hull oli kuna ma ei suutnud mõelda rohkem kui sellele, et minu elu on p**sis ja kindlasti läbi lõplikult. Siis ühel hetkel ma võtsin ennast kokku ja tulin välja. Hakkasin ennast muutma ja enda vigadega tegelema, analüüsima ennast, lõpetasin teiste süüdistama, hakkasin sporti tegema. Hakkasin hindama pisikesi asju mis elu värvilisemaks muutis ja leppisin endaga. Ma tean, et ma pole täiuslik inimene ja aksepteerin ennast sellisena nagu ma olen ja ei süüdista kedagi. Ma püüan mitte enda probleemidega inimesi koormata ja vaid kurta. Samas olen ma olemas inimestele kui nemad tahavad kurta või arutada asju ja aitan alati kui see minu võimuses on! Ma ei soovi kellegile halba ja tahan, et kõik oleks hästi kõigil…
Samas ei kannata ma ülekohut ja süüdistusi, et inimene ennast paremini tunneks ja mitte enda vigasi tunnistada.

Negatiivsus sünnitab vaid negatiivsust ja kui inimene vaid negatiivselt mõtleb siiis kaobki lõpuks kõik.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s