Külalistele söögi pakkumine ja külla minnes külakosti viimisest.

Härra H oli eile rõõmupäev ja lubasin, et ta südamesõber võib meile tulla vahelduseks külla. Õhtul kui koju läks siis ütles :” Äitäh, et külla lubasid ja teil on alati tore käia ja saab kõhu täis!” Kuna ma tean tema vanemaid siis ei tekkinud mul kordagi mõtet, et kodus nälgas hoitakse vaid mõtles seda, et mõndade sõprade juures süüa ei pakkuta või pakkutakse vaid oma lapsele. Minu jauks oleks imelik teha süüa , pakkuda vaid oma lapsele süüa ja teine vaadaku vesistava suuga pealt kudas teine sööb. Ma saan ju aru, et lastel läheb kõht tühjaks päeva peale ja kes see ikka soovib kõige põnevama mängu ajal koju sööma minna. Vahel neil ei meenugi , et peaksid sööma. Ma võin päris ausalt üelda, et rahaga mul priisata pole aga kahju mul pole ka teisele pakkuda või osta võõrale lapsele ka jäätis kui enda omale ostan. Mõnikord enne palgapäeva on ikka väga nutune seis rahaga siis enne tõstan endale vähem süüa või jagan võrtselt 3 vahel toidu ära, et kõik saaksid oma osa kätte.

Härra H-l olen ma õpetanud, et külas viisakas süüa pole küsida ja kui teised hakkavad sööma ja teda lauda ei kutsusta siis on aeg koju tulla sööma kui kõht tühi on. Igal perel on enda reeglid ja kombed ja meie asi pole neid kritiseerida. Minu jauks on viisakas pakkuda teisele lapsele süüa kuna mind on nii kasvatatud, et külalised palutakse koos endaga lauda sööma.

Püüan alati ka enda külalistele tee/kohvi pakkuda ja ette teades, et keegi tuleb sinna kõrvale miskit. Kui on selline tuttav kes helistab :” Oled kodus ? Ma tuleks kohvile.” Siis pakkun kasvõi võileiba kui muud miskit pole aega valmistada. Kõige rohkem mulle meeldib kui ma vähemasti paar tundi või päeva ette tean, et keegi läbi tuleb siis on aega ettevalmistuda selleks.

Mul oli lapsepõlves selline sõbranna kelle juures alati ta ema kutsus teda sööma. Vahel oli endal kõht täiega tühi ja siis oli päris halb ootata millal ta valmis saab. Vahel ta ei mõistnud ja solvus, et miks me sellepärast varem koju lähme kui kõht tühi on ja süüa tahame. Käisin paar aastat tagasi tema lapse katsikul ja võtsin koogi kaasa. Seda kooki ta meile pakkunud, kohvi ka ei pakkunud ja nii me seda last siis vaatasime ja nunnutasime kõik koos. Ära minnes üks sõber ütles :” Me ei läinud ju kohvi jooma ja kooki sööma vaid last vaatama.” Aga nalja see meile tegi, et kooli ajast miskit muutunud ei olnud.

Näiteks sõber kes meil eile külas käis toob alati miskit nosimist kaasa kui ööseks tuleb meile. Ma ju usu, et ise sellepeale tuleb aga ta ema on arvatavasti nii kasvatatud, et külla minnes midagi külakostiks viia. Lapsed tavaliselt söövad need asjad ikka koos ära ja jagavad vennalikult kaasa toodud asju ja meie poolt ostetud asju.

Kui ma kellegile külla lähen siis ikka viin lastele puuvilja/küpsist/kommi vms, mõnele täiskasvanule külla minnes haaran miskit kaasa kuna minu jauks on nii viisakas. Ma ei oota, et minu külalised minule midagi tooks või minu lapsele vaid minu jauks teistele viimine on viisakas!

Talvel tuli mulle külla üks ammune sõbranna oma beebiga ja vabandas ette ja taha juba internetis, et tuleb tühja käega kuna imikuga poes käia viirus perioodil ei ole hea. Ütlesin talle ka, et :” Ära võta midagi kaasa ja sa ei pea vabandama sellepärast!” Aga samas mul oli heameel, et kui ära läks oli tal kõht täis ja kohvi kõrvale sai suu magusaks.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s