Mulle ei meeldi paljud inimesed…

… Aga ma ei lähe neile seda ütlema. Lihtsalt võimalusel ma lihtsalt ei suhtle nendega. Tõesti kui olen sunnitud suhtlema näiteks tööalaselt siis püüan olla viisaka ja enda sisemisest arvamusest üle. Olen vanusega aru saanud, et minu võimuses pole teisi muuta. Olen rohken seda meelt, et :” Maailma muutmine saab alguses minust endast.”

Ma ei mõtle, et kui ma ennast muudan siis kohe teised inimesed muutuvad paremaks või suurepärasemaks vaid, et mul pole inimesele vaja üelda kui loll ta on, või kui paks , halvasti kasvavatud lapsed, kui sitt huumorimeel jnd. Selline välja ütlemine ei võta selle inimese vigasi ära, vaid arvatavasti tekitab hoopis sitta enesetunde. Milleks see vajalik? Nii kaua kui mina pole täiuslik inimene pole õigus mul teiste kohta hinnanguid jagada ja arvata, et nad minu meele heaks ennast muutma peaks! Kui mulle midagi ei meeldi on see ju minu asi !?

Mul on sõbrad kes küsivad mu arvamust vahele ja ma olen alati aus. Samas nad teavad seda, et kui neile meeldi või pole suuteline minu arvamust aksepteerima siis nad ei tule ka küsima minult. Mina ootan neilt täpselt samasugust ausust nagu mina neile püüan pakkuda , vahel teeb see haiget kui arvamus ei ühti aga sellega tuleb arvestada. Kõikidel inimestel pole üks arvamus, üks arusaam asjadest!

Vahel mulle endale tundub, et ma olen julm enda ausa arvamusega aga siis üeldakse :” Kui ma poleks tahatnud seda ausat vastust poleks ma küsima sinult tulnud!”

Kõik võõrad inimesed jätavad mind aastast aastasse aina külmemaks. Nii kaua kui otseselt asi minusse ei puutu on mul ükskõik milline keegi on ja mida ta täpselt teeb ja kudas teeb!

Okei siis ma sekkun ja avaldan arvamust kui inimene peksab oma kaaslast, purjus peaga rooli ronib, väärkohtleb teist inimest või on ülekohtune lapse suhtes jnd. Need on need asjad mis muudavad kellegi elu paremaks kui sekkutakse. Kui arvan seda, et kui ütlen. Kui inimene elab pikkaaega enda elu valesti ja süüdistab selles teisi siis ikka ütlen küll, et :” Mitte keegi teine pole süüdi sinu halvas elus peake sinu enda. Kõik mis me teeme , teeme me vaid ise endale!.” Selline enda õigustamine, teiste süüdistamine ja haletsuse otsimine on minu jauks vale. Kellegi teise jauks võib selline suhtumine olla õige aga minu jauks pole see õige.

Enne kui ei tea täit lugu miks inimene on selline või hoopis selline ei ole kellegil õigus jagada arvamust. Kahju vaid, et liiga hilja olen sellest ise aru saanud ja korduvalt nooremana seda teinud. Saaks ma kõigilt inimestelt kellele olen sittast üelnud vabandust paluda, et neile haiget tegin siis ma teeks seda! Samas ei võtaks see ära seda emotsiooni mis sellised üleolevad sildistamised teises inimeses tekitasid kahjuks.

Olen aru ka saanud, et kõige suuremad kritiseeriad on tavaliselt need kellel kõige madalam enesehinnang on ja püüavad teistest üle lihtsalt olla, Ennast paremini tundma panna kui saaks kedagi teist kritiseerida ja kellegis teisest parem olla.

Mina tean väga hästi, et ma ei meeldi paljutele inimestele ja mini jauks on pole see enam oluline. Tähtis, et ma meeldin ise endale! Oli väga pikalt periood kus püütsin meeldida kõigile teistele aga pärast ei meeldinud enam iseendale.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s