Emal uus peika

Vahel on kõige raskem kirjutada teemale esimest lauset, et see hakkaks edasi arenema ja tuleks kokku postitas. Seda sama postitust olen ma alustanud viimasel nädalal korduvalt aga ükski esimene lause ei tundu piisavalt hea, et jätkata.

Kuna välja on koorunud minu suur saladus, et minu sugusel mõrra on kaaslane. On inimesi kelle jaguks on see täiesti aru saamatu kuidas see võimalik on.

Mõnel inimesel lõppeb suhe ja tal pole probleemi leida endale uus kaaslane koheselt. Mina olen see inimene kes põeb lahku minekut kaua, analüüsin pikalt ja põhjalikult. Tüütan ära kõik inimesed enda hala ja nutuga, teen mõne hea mehe katki. Kui lõpuks üksi jäämisega lepin siis olen harjunud nii üksinda olema ja raske kedagi ligi lasta. Minu lahkuminekud on tavaliselt nagu leina 6 staadiumit.

Kõige pealt on shokk, siis tuleb eitamise ja kauplemine faas. Püüan kõike teha, et asja parandada. Siis tuleb meeletu nutt, siis tekib viha, et minuga nii ei käituta. Siis tuleb haletsus või ma arvan, et kõik haletsevad ja siis tuleb leppimine ja lahti laskmine. See kõik võtab aasta aega, selle läbi põdemine. Selle kõige juures ei julge ma kedagi ligidale lasta või püüan meeleheitlikult leida asendust. Lõpuks kui on ära põetud see periood siis olen harjunud üksinda olemisega ja väga hirmus on mõelda, et keegi oleks. Suure tõenäosusega tekib ka raskesti kätte saadav mees keda taga ajan. Mida raskema iseloomuga on seda parem! Vähemalt keegi ei saa siis ütelda, et eluga edasi peaksin minema.

Nüüd Härra Hga üksinda jäädes olin ma kindel, et ma jäängi üksinda temaga.Samas mulle meeldib temaga kahekesi olla ja me toimime suurepäraselt. Sellel korral oli täpselt sama moodi, et kõige raskema ja kinnisel mehe leitsin. Aasta jooksin järgi, püüdsin tähelepanu saada, lõpetasime suhtlemise ja samas ikka ja jälle sattusime kokku. Lõpuks kui eelmine sügis käega lõin ja olin valmis edasi liikuma siis taipas tema, et mina olen tema see kõige erilisem Preili. Ta muutus minu jaguks, tegi kõik, et ma oleksin valmis temaga koos olema, tundma õppima. Kahel katkisel inimesel on väga raske harjuda üksteisega arvestama ja usaldama.

Tema suurim eelis oli see, et algusest peale teadis ja aktsepteeris Härrat. Meie esimene kohtumine oli kõik koos, ühisel selkonna üritusel. Härra H pärast me suhtlema hakkasime kuna tema oli kohe lummatud ja vaimustatud Härrast. Kui härra hakkas sügisel meil käima ja meiega rohkem aega veetma siis Härra H oli sellega päri. Eks armukadedust esineb vahel siiani kui tunneb, et elu tema järgi ei käi või siis kui kõik lubatud pole nagu väike Härra harjunud on. Vahel õhtul telekat vaadates poeb talle kaissu või helistab niisama, et juttu rääkida. Tihti avastan, et nemad kaks minu vastu ja neil ühine arvamus.

Kuna me koos ei ela siis Härra H tihti küsib ja uurib millal tuleb ja kas jääb meile ööseks. Kutsuvad üksteist parimateks sõpradeks. Vahel lähevad tülli ja siis tulevad mulle võidu kituma kui üks teist kiusab või valesti käitub. Kõik päevad pole vennad ja on rasked päevas aga palju rohkem on häid päevasi. Kindlasti on raske mul arvestada ja usaldada teist inimest aga samas püüan väikeste sammudega aina edasi. Minu iseloom on väga raske ja keeruline nii, et karika peaks juba selle eest, et mind üldse välja kannatab. Ja teise selle eest, et minu ja Härra H kombot võtab nii enesest mõistetavalt ja rasketel päevadel toetab mind!

Eks me tülitseme ja omame ka erinevaid vaateid elule aga lihvime teravaid nurkasi. Õpime üksteisega arvestama, ja loome tasa ja targu ühist elu.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s